Angel Falls (Inglite juga).

ESIMENE PÄEV

Ärkasime Günteri hotellis kell 06:00, kiire hommikusöök ning kell 07:30 viis Günteri naine meid lennujaama. Lend Ciudad Bolivarist Canaima Laguuni äärde kestis umbes tunnike ning oli väikese Cessna lennukiga (piloot + 5 kohta). Lennukis olime neljakesti ja piloot. Marek istus piloodi kõrval. Vaade mis lennukist avanes oli USKUMATU! Canaimas viidi meid peale väikest ootamist hotelli, kust tunnike hiljem hakkas paadisõit Angel Fallsi juurde asuvasse öökohta. Gruppis oli meil 3 Soome tüdrukut ja 5 Venetsueela noort - kõik olid väga lahedad inimesed! Paadisõidu käigus saime kõik mõnusalt märjaks. Poole tee peal oli lõunapeatus ning söögiks pakuti spagette tuunikala tomati kastmega. Kõht oli nii tühi, et kõik sai söödud.

Angel Fallsi juures olevasse kämpasse jõudsime tiba enne pimedat. Õhtusöögiks oli grillitud kana, riisi ja salatit - päris hea oli. Öö veetsime võrkkiikedes jõe ääres. Õnneks sääski pold.

TEINE PÄEV

Äratus oli kell 05:00 hommikul ja suht kohe oli 1h pikkune matk mäest üless vaateplatformile. Matk oli päris väsitav ning 12 inimese peale oli kaasa antud aint 3 pudelit 1,5L vett. Vaade Angel Fallsile oli MEELETU! Angel Fallsi näol on tegemist maailma kõrgeima kosega (katkematu veelangus on pea 1km kõrge). 1h olime vaateplatvormil ja 1h jalutasime tagasi kämpasse, Seda vaatepilti on sõnadega väga raske kirjeldada.

Peale hommikusööki hakkas 4h sõit tagasi Canaima Laguuni. Laguunis tagasi olles viidi hotelli ja saime neljase toa. Hotell ise oli väga algeline asi. Peale lõunat läksime Salto Sapo koske vaatama. Kose tagant sai läbi kõndida ja see tunne oli tõsiselt meeletu. Vahepeal oli tunne nagu kõnniks veeseinast läbi. Õhtusöök oli väga hea. Lahendasime Mareku ja Indrekuga 1,2L rummi koolaga ära ning kell 22:00 läksime tuttu.

KOLMAS PÄEV

Mingeid külastusi meil viimasel päeval ei olnud ning lend lahkus alles natuke enne kahte päeval. Jalutasime niisama Canaima Laguuni ääres ringi ja olime kohalikus rannakeses. Peale kella ühte viidu meid traktori ja järelkäruga lennujaama ning hakkasime lendu ootama. Lend oli sama piloodi ja sama Cessna lennukiga. Mina istusin seekord piloodi kõrval ja tunne oli vägev. Ainuke asi mis häiris oli see, et maandudes oli kütust jägi 4 gallonit - lennuk tarbis 12-20 gallonit tunnis näidikute järgi. Lennujaamast võtsime takso ja sõitsime Günteri juurde hotelli. Läksime ka Ciudad Bolivari peale jalutama, kuid juba kell 17:00 oli linn jumala tühi inimestest ja suht kõhe oli jalutada. Peale pisikest jalutust ja mõnda õllet läksime hotelli tuttu - palavu väsitab ikka korralikult ära.