Margarita Island

Esimene päev

Ma valetaksin kui ütleksin, et tegin esimesel päeval siin palju. Ärkasin alles kell 10:00 ja kell 11:00 sõin hommikusöögi. Kuna hetkel on turismi jaoks madalhooaeg, siis ööbisin üksinda hotellis (kokku neil 9 tuba + kus ise elavad). Paul ütles kohe, et hommikusöögiaeg on vastavalt soovile kasvõi kell 13:00. Peale hommikusööki viskas Paul mind oma 40a vana antiik Mersuga Playa El Aquasse. Siin on küte nii odav (0,6bolivari liiter), et võid vabalt sõita ka 25liitrit sajale autoga (0,6bolivari on alla 1 krooni liiter!). Playa El Aquas jalutasin niisama ringi, vahetasin 100usd bolivarideks (1usd-8bolivari) ning ostsin endale järgmiseks päevaks reisi dziibiga mööda saart 300bolivari eest (sisaldades ka lõunasöögi ja õlled). Kalastama ei saanud, kuna üksi oleks old liiga kallis ja turiste niivõrd vähe, et huvi selle vastu puudub. Alati jääb midagi maha ning seekord oli selleks ujumispüksid. See mure lahenes Playa El Aquas kiirelt ning peale lõunasööki võtsin takso tagasi El Cardoni (30bolivari). Kell oli juba piisavalt palju, et minusugune albiino võis ka randa minna. Vesi oli mõnusalt soe ning madalaks läks aeglaselt. Põhi oli puhas valge liiv ning lained olid mõnusad. Ei paremal ega vasakul polnud ühtegi teist gringot (kahvanägu), vaid mõni kohalik - kes ujus ja kes püüdis kala.

Kuna olin ainuke külaline hotellis, siis õhtu veetsin Pauliga terrassil õlut juures ja juttu jätkus pikalt. Ainuke mure oli see, et kohalikud õllepudelid on kas 222 või 300ml ning peale paari lonksu oli tarvis alla baari uue järgi minna - sõbralikult käisime kordamööda. Sellistelt seljakotireisidelt jäävad pigem meelde inimese kellega suhtled, mitte kohad kus käid.

Teine päev

Hommikul kell 9 ootasin oma dziipi, mis tuli alles kell 9:30. Pidi küll olema inglise keelne grupp, kuid mind pandi kokku kuue Argentiinlasest naisega, kellest ainult üks räägis inglise keelt. Õnneks oli ta nõus tõlkima. Giid rääkis kordamööda hispaania ja inglise keeles. Esimene osa oli läbisõit saare pealinnast La Asuncionist ning peatus linna kohal kõrguvas kindluses. Kindlus oli äärmiselt heas olukorras ning sealt avanes ilus vaade saarele ja pealinnale. Sealt jätkus teekond El Valle de Spiritu Santosse, kus asus piirkonna kõige tähtsam kirik. Sealt ühe suveniirimüüja käest sai ka täiendust minu öökullikujude kollektsioon. Iga reisi ajal olen ikka ühe või paar oma õnneloomakese kujukest ostnud. Seekord siis üks nii 10cm kõrge marmorist kujuke 50bolivari eest. Sealt sõidsime edasi La Restinga loodusparki ning pool tundi sõitsime paatidega mööda looduspargi mangroovimetsas (http://et.wikipedia.org/wiki/Mangroov) asuvaid tunneleid pidi. Sealt jätkus teekond Macanao saare tippu (Margarita ja Mavanao on ühenduses kitsa ribaga). Tunnike oli aega ujuda ning söögiks pakuti mulle korralik praad, mis koosnest suurest tükist grillitu lihast, riisist ja salatist. Õlut pakuti korduvalt ning korduvalt küsisin ka ise juurde. Igas peatuses pakuti õlut, vett või pepsit ning juurde küsides ronis giid uuesti dziibi katusele ning ulatas uue pudeli. Viimane peatus oli JuanGriegos asuv kindlus, millest polnud paljugi järgi enam. Vaatasime kohalike sõjaväelaste lipilangetus tšeremooniat. Kella seitsmeks olin tagasi hotellis ning juba kell 20:00 magasin,

Kolmas päev.

Magatud sai mõnusalt kella üheksani ning siis kohe merre ujuma. Peale ujumist, dushi ja hommikusööki võtsin ühe Tatiana tuttava taksojuhi, et minna Porlamari Conferry büroosse ja osta homseks laevapilet Porto La Cruzi maismaal (seekord ma ei tahtnud lihtsalt kohale minna ja vaadata mis juhtub). 67bolivari eest oligi mul taskus järgmiseks hommikuks kell 08:00 pilet Porto La Cruzi, kust jätkan bussiga CIudad Bolivari, Lasin taksojuhil end Pampatari visata, et vaadata kohaliku kindlust mereääres. Kindlus oli sarnaselt La Asuncionis olevaga väga heas korras. Kuna hommikul maksin Paulile hotelli eest ära, siis Bolivarid olid mul lõpukorral. Tulutult üritasin Pampataris raha vahetada. 3 Bolivari eest sõitsin liinibussiga Porlamari. Ka seal oli suht võimatu raha vahetada. Otsustasin, et vahen raha tuttavas kohas Playa El Aquas, kuid sinna pääsuks mul taksoraha pold. Viimases hädas vahetasin tänaval raha ja sain tüssata. Õnneks summa oli väikene, kuid petturite käed käisid nii kiirelt, et ei saanud arugi kuidas vahepeal osa rahast haihtus ja mehed olid kadunud. Õnneks sain siiski piisavalt takso jaoks ning sõitsin Playa El Aquasse, kus ilma mingi mureta vahetasin suvalises turismiputkas raha. See oli õppetunniks, et tänaval enam raha ei vahetada isegi siis, kui kurss on hotellides ja turismiputkades pakutust parem ja üritan alati bolivaride reservi hoida. Rahulikult sain politseid kartmata lugeda raha ära enne rahakotti panemist (arvesse peab võtma seda, et mustalturul raha vahetamine ei ole seaduslik). Väike lõunasöök (ma pole siin peale hommiku- ja lõunasöögi tundnud vajadust rohkem keha kinnitada) ja paar õlut ning astusin sisse ühte viinapoodi, et Angel Fallsi reisi jaoks tagavaraks väike rumm võtta kaasa. 0,7L kohalik tumeda rummi eest sooviti 17 bolivari ehk (23eek). Nii isoleeritud kohas nagu Angel Falls (minek sinna väikese Cesna lennukiga) on hea, kuid pisike pudlike tagavaraks. Taksoga jälle turvaliselt oma El Cardoni hotelli, ujuma ning mõne õlle ja Pauliga juttu rääkides sai päev lastud õhtusse.

Võimalik, et enne tagasilendu tulen Margaritale uuesti ning sellisel juhul muidugi siia samasse Los Mangosse!