Teekond Margarita Saarele Venetsueelasse

Luhthansa Helsinki-Frankfurt lennu ainuke viga oli see, et see lahkus kell 7 hommikul. Normaalse inimese kombal ei ole seda lendu võimalik võtta (no muidugi võiks võtta hotelli Helsingis, kuid see oleks liiga kallis ja mõttetu, et 5-6tundi magada).

Vikingline Facebooki kampaaniaga sain endale 01.10.2011 kella kuueks õhul piletid Helsingisse kõigest 12 euro eest. Helsingis võtsin kerge õhtusöögi ühes kesklinna kebabirestoranis. Siiani mind paneb imestama kuidas inimesed kaugetelt maadelt suudavad õppida kohaliku keele ära ning venelased Eestis ei suuda (kõik kolm muri rääkisid puhast soome keelt minuga!). Kesklinnast lennujaama sain Finnairi bussiga (siin läksid kasutusse Finnair plus kaardi punktid, mis seisid nukralt kaardil peale Laose ja Kambodža reisi (edasi-tagasi sõites hoian kokku 15 eurot - muidu nad oleks lihtsalt aegunud ära). Lennujaamas oli 8 tundi aega, enne kui lennukile pääsesin. Õnneks oli wifi kiire ja tasuta. Samuti leidus piisavalt laudu kuhu arvutit toetada.

Helsinki-Frankfurt lend möödus üldjoontes magades. Frankfurdis oli aega 3 tundi ning siis hakkas pikk lend üle Atlandi ookeani. Lennuk maandus Caracasi rahvusvahelisel lennujaamal umbes 30 min enne lubatud aega ehk kell 15:00. Passikontroll oli kiire ja viisatempel löödi mul passi esimesele lehele (kohe peale seda lehte kus isiku info kirjas) - kohta mis polnud ettenähtud templite ega viisade jaoks.

Nii kui pääsesin kinnisest tsoonist välja oli mees vormis minu juures ja sosistas mulle, et kas tahaksin vahetada dollareid bolivarideks 1usd-7bolivari. Kurss pole just parim, kuid lennujaamas paremat loota polnud - parem ikka kui riiklik kurss 1usd-4,3bolivari. Vahetasin 100usd 700 bolivari vastu. Kuna ma polnud kindel, et kas on ikka täitsa õige raha, siis ütlesin, et lähme ja ma ostan ühe coca cola - kui kõik on korras saad 100usd. Mees nõustus minu pakutuga ning ma panin 700 bolivari tasku. Poes raha töötas (ja ka peale poodi) ning sõbraliku käepigistusega andsin vennikesele tema 100usd.

Kohaliku terminaali jõudes hakkas tõsine tsirkus pihta. Pileteid sai osta check-in laudadest ning järjekorrad olid pikad. Igakord järjekorra lõppu jõudes öeldi mulle, et sorry tänaseks Porlamari pileteid pole. Neljanda laua ääres olnud mehike mõikas piisavalt inglise keelt ning palusin tal vaadata, et kas ühelgi lennufirmal üldse on pileteid. Mõni hetk hiljem vastas ta, et AEROPOSTALIL on! Aga see oli ju just see firma mille laua taga 10min tagasi käisin ja pileteid ei saanud. Pöördusin tagasi sinna ning seekord sain ühte tüdrukuga jutule kes mulle ka pileti müüs 360 bolivari eest (450eek). Järgmine ülesanne oli hotelliga ühendust saada ja öelda, et tulen selle ja selle lennukiga. Üritasin taksofoniga, kui tulutult. Lõpuks olin sunnitud oma Eesti numbrit kasutama. Minu lend oli üks väheseid, mis hilines ainult 10min (mõned ootasid mitu tundi).

Kohale Porlamari, Margarita saarele jõudes ootas mind väravas 2meetrit pikk mehike nimega Paul (inglismaalt). Olin tänu sellele pikale transiidile broneerinud endale toa tema hotelli Los Mangos (http://www.losmangosmargarita.com/). Öö hinnaks hotellis oli 190bolivari (24usd) sisaldades hommikusöögi (etteruttavalt öeldes väga hea hommikusöögi). Paul elab siin juba viimased 8 aastat ja peab oma Venetsueelast pärit abikaasa Tatianaga (pidi popp nimi siin olema) väikest hotelli ja restorani. Hotell asub paarikümne sammu kaugusel Playa El Cordon rannast (valge liiv ja minimaalselt turiste). Turistide lemmik Playa El Aqua asub 10min taksosõidu kaugusel.