Venezuela 2011

TÄHELEPANU!! BLOGI ON KRONOLOOGILISES JÄRJEKORRAS - kõige uusim postitus on viimane!!!

Blogi uuenduste kohta on võimalik tellida teavituse e-mailile vajutades paremal kõrval asuvat "TELLI" linki ja sisestades oma e-maili! >>>>>

Kui aus olla, siis ma ei plaaninud üldse see aasta Lõuna-Ameerika poole minna. Plaan oli vaikselt valminud külastada Birmat Kagu-Aasias, kuid paraku Lufthansa ülihea pakkumine muutis selle plaani ära. Selle aasta mais sattusin lugema www.trip.ee foorumit ning üks kasutaja andis teada, et Lufthansa on teinud hindu sisestades vea ning oktoobris-novembris pääseb Helsingist läbi Frankfurti Caracasi(Venetsueela) või Bogotasse (Columbia) üliodavalt.

Kohe läksin Lufthansa kodulehele ning uurisin hindu. Mul õnnestu broneerida 02.10.2011- 02.11.2011 Helsinki-Frankfurt-Caracas-Frankfurt-Helsinki lend 260euro eest! Hind oli 3x odavam tava hinnast. Kuigi Lufthansa ähvardas veahinnaga pileteid tühistada jättis ta siiski need jõusse (nii suurel firmal pole mõttet selle pärast oma mainet rikkuda).

Seekord tekkis ka kohe loll mõte proovida see ühekuuline reis läbida 40L suuruse seljakotiga. Eelmistel reisidel on olnud kaasas 80L põhi-seljakott ja 25L päeva-seljakott (ühest kohast teise liikudes oled nagu kloun - suur kott seljas ja väike kott kõhupeal). Mai kuu Kreeka reisiks sai ostetud Fjäll Räveni 40L Campus ACE seljakott ning kordagi selle nädalase reisi jooksul ei tekkinud soovi suuremat kotti saada. Hea ja tore on reisida nii kergelt - pole seda lolli muret, et kuhu kott jätta kui hotelli pole (näiteks hommikul lahkud hotellist - päev oled linnas ja õhtul lähed ööbussile või -rongile). Kott on ka piisavalt väike, et kasutada päeva-seljakotina (jättes riided hotelli). Kott teenis vähemalt sellel nädalasel Kreeka reisil ausalt ning usun, et ka sellel reisil probleeme ei tekki.

Kodust lahkudes oli kott natuke alla 2/3 täis. Caracases läheb kotti pusa ja teksad, mis asenduvad lühkarite ja t-särgiga. Peale seda on kotis reservi suht vähem, kuid see on abiks mitte osta mõttetut jama teepealt kaasa. Eks igaüks kes kunagi reisinud on tundnud fiilingut kui ostad midagi ja paari päeva pärast mõtled, et miks ma ikka selle jama ostsin. Pole ruumi - pole probleemi. Käraka ja muu jaoks saab Caracasist tagasi tulles osta mingi odava spordikoti.

Seljakotis on pisike läpakas (mis on nii vana ja odav, et pole suurem nutt kui keegi selle pihta paneks. Tehnikast on veel telefon ja ipod ning nende laadijad. Fotokat kaasas pole - telefon asendab teda (Venetsueela pole nii turvaline riik, et peegelkaameraga vehkima minna + ta võtab palju ruumi). Riietest on 5 tsärki, 5 paari sokke, 5 paari aluspükse, 2 lühikesed püksid, teksad, pusa ja õhuke jope. Veel on kaasas kõhulahtistuse vastaseid vahendid, pesuained ja plaastrid. Tossud on jalas ning sandaalid on kotiküljes karabiiniga. Rätiku asemel on mikrofiibrist rätik, mis ripub oma kotis karabiiniga seljakoti küljes. Mikrofiibrist rätik on üldse hea asi - võtab mitu korda vähem ruumi (ja selle suuruse juures imab paremini) + selle võib märjalt panna oma kotikesse ning selle koti seljakoti kõrvale kuivama.

Kott Toyota AYGO velje taustal :D

Luhthansa Helsinki-Frankfurt lennu ainuke viga oli see, et see lahkus kell 7 hommikul. Normaalse inimese kombal ei ole seda lendu võimalik võtta (no muidugi võiks võtta hotelli Helsingis, kuid see oleks liiga kallis ja mõttetu, et 5-6tundi magada).

Vikingline Facebooki kampaaniaga sain endale 01.10.2011 kella kuueks õhul piletid Helsingisse kõigest 12 euro eest. Helsingis võtsin kerge õhtusöögi ühes kesklinna kebabirestoranis. Siiani mind paneb imestama kuidas inimesed kaugetelt maadelt suudavad õppida kohaliku keele ära ning venelased Eestis ei suuda (kõik kolm muri rääkisid puhast soome keelt minuga!). Kesklinnast lennujaama sain Finnairi bussiga (siin läksid kasutusse Finnair plus kaardi punktid, mis seisid nukralt kaardil peale Laose ja Kambodža reisi (edasi-tagasi sõites hoian kokku 15 eurot - muidu nad oleks lihtsalt aegunud ära). Lennujaamas oli 8 tundi aega, enne kui lennukile pääsesin. Õnneks oli wifi kiire ja tasuta. Samuti leidus piisavalt laudu kuhu arvutit toetada.

Helsinki-Frankfurt lend möödus üldjoontes magades. Frankfurdis oli aega 3 tundi ning siis hakkas pikk lend üle Atlandi ookeani. Lennuk maandus Caracasi rahvusvahelisel lennujaamal umbes 30 min enne lubatud aega ehk kell 15:00. Passikontroll oli kiire ja viisatempel löödi mul passi esimesele lehele (kohe peale seda lehte kus isiku info kirjas) - kohta mis polnud ettenähtud templite ega viisade jaoks.

Nii kui pääsesin kinnisest tsoonist välja oli mees vormis minu juures ja sosistas mulle, et kas tahaksin vahetada dollareid bolivarideks 1usd-7bolivari. Kurss pole just parim, kuid lennujaamas paremat loota polnud - parem ikka kui riiklik kurss 1usd-4,3bolivari. Vahetasin 100usd 700 bolivari vastu. Kuna ma polnud kindel, et kas on ikka täitsa õige raha, siis ütlesin, et lähme ja ma ostan ühe coca cola - kui kõik on korras saad 100usd. Mees nõustus minu pakutuga ning ma panin 700 bolivari tasku. Poes raha töötas (ja ka peale poodi) ning sõbraliku käepigistusega andsin vennikesele tema 100usd.

Kohaliku terminaali jõudes hakkas tõsine tsirkus pihta. Pileteid sai osta check-in laudadest ning järjekorrad olid pikad. Igakord järjekorra lõppu jõudes öeldi mulle, et sorry tänaseks Porlamari pileteid pole. Neljanda laua ääres olnud mehike mõikas piisavalt inglise keelt ning palusin tal vaadata, et kas ühelgi lennufirmal üldse on pileteid. Mõni hetk hiljem vastas ta, et AEROPOSTALIL on! Aga see oli ju just see firma mille laua taga 10min tagasi käisin ja pileteid ei saanud. Pöördusin tagasi sinna ning seekord sain ühte tüdrukuga jutule kes mulle ka pileti müüs 360 bolivari eest (450eek). Järgmine ülesanne oli hotelliga ühendust saada ja öelda, et tulen selle ja selle lennukiga. Üritasin taksofoniga, kui tulutult. Lõpuks olin sunnitud oma Eesti numbrit kasutama. Minu lend oli üks väheseid, mis hilines ainult 10min (mõned ootasid mitu tundi).

Kohale Porlamari, Margarita saarele jõudes ootas mind väravas 2meetrit pikk mehike nimega Paul (inglismaalt). Olin tänu sellele pikale transiidile broneerinud endale toa tema hotelli Los Mangos (http://www.losmangosmargarita.com/). Öö hinnaks hotellis oli 190bolivari (24usd) sisaldades hommikusöögi (etteruttavalt öeldes väga hea hommikusöögi). Paul elab siin juba viimased 8 aastat ja peab oma Venetsueelast pärit abikaasa Tatianaga (pidi popp nimi siin olema) väikest hotelli ja restorani. Hotell asub paarikümne sammu kaugusel Playa El Cordon rannast (valge liiv ja minimaalselt turiste). Turistide lemmik Playa El Aqua asub 10min taksosõidu kaugusel.

Esimene päev

Ma valetaksin kui ütleksin, et tegin esimesel päeval siin palju. Ärkasin alles kell 10:00 ja kell 11:00 sõin hommikusöögi. Kuna hetkel on turismi jaoks madalhooaeg, siis ööbisin üksinda hotellis (kokku neil 9 tuba + kus ise elavad). Paul ütles kohe, et hommikusöögiaeg on vastavalt soovile kasvõi kell 13:00. Peale hommikusööki viskas Paul mind oma 40a vana antiik Mersuga Playa El Aquasse. Siin on küte nii odav (0,6bolivari liiter), et võid vabalt sõita ka 25liitrit sajale autoga (0,6bolivari on alla 1 krooni liiter!). Playa El Aquas jalutasin niisama ringi, vahetasin 100usd bolivarideks (1usd-8bolivari) ning ostsin endale järgmiseks päevaks reisi dziibiga mööda saart 300bolivari eest (sisaldades ka lõunasöögi ja õlled). Kalastama ei saanud, kuna üksi oleks old liiga kallis ja turiste niivõrd vähe, et huvi selle vastu puudub. Alati jääb midagi maha ning seekord oli selleks ujumispüksid. See mure lahenes Playa El Aquas kiirelt ning peale lõunasööki võtsin takso tagasi El Cardoni (30bolivari). Kell oli juba piisavalt palju, et minusugune albiino võis ka randa minna. Vesi oli mõnusalt soe ning madalaks läks aeglaselt. Põhi oli puhas valge liiv ning lained olid mõnusad. Ei paremal ega vasakul polnud ühtegi teist gringot (kahvanägu), vaid mõni kohalik - kes ujus ja kes püüdis kala.

Kuna olin ainuke külaline hotellis, siis õhtu veetsin Pauliga terrassil õlut juures ja juttu jätkus pikalt. Ainuke mure oli see, et kohalikud õllepudelid on kas 222 või 300ml ning peale paari lonksu oli tarvis alla baari uue järgi minna - sõbralikult käisime kordamööda. Sellistelt seljakotireisidelt jäävad pigem meelde inimese kellega suhtled, mitte kohad kus käid.

Teine päev

Hommikul kell 9 ootasin oma dziipi, mis tuli alles kell 9:30. Pidi küll olema inglise keelne grupp, kuid mind pandi kokku kuue Argentiinlasest naisega, kellest ainult üks räägis inglise keelt. Õnneks oli ta nõus tõlkima. Giid rääkis kordamööda hispaania ja inglise keeles. Esimene osa oli läbisõit saare pealinnast La Asuncionist ning peatus linna kohal kõrguvas kindluses. Kindlus oli äärmiselt heas olukorras ning sealt avanes ilus vaade saarele ja pealinnale. Sealt jätkus teekond El Valle de Spiritu Santosse, kus asus piirkonna kõige tähtsam kirik. Sealt ühe suveniirimüüja käest sai ka täiendust minu öökullikujude kollektsioon. Iga reisi ajal olen ikka ühe või paar oma õnneloomakese kujukest ostnud. Seekord siis üks nii 10cm kõrge marmorist kujuke 50bolivari eest. Sealt sõidsime edasi La Restinga loodusparki ning pool tundi sõitsime paatidega mööda looduspargi mangroovimetsas (http://et.wikipedia.org/wiki/Mangroov) asuvaid tunneleid pidi. Sealt jätkus teekond Macanao saare tippu (Margarita ja Mavanao on ühenduses kitsa ribaga). Tunnike oli aega ujuda ning söögiks pakuti mulle korralik praad, mis koosnest suurest tükist grillitu lihast, riisist ja salatist. Õlut pakuti korduvalt ning korduvalt küsisin ka ise juurde. Igas peatuses pakuti õlut, vett või pepsit ning juurde küsides ronis giid uuesti dziibi katusele ning ulatas uue pudeli. Viimane peatus oli JuanGriegos asuv kindlus, millest polnud paljugi järgi enam. Vaatasime kohalike sõjaväelaste lipilangetus tšeremooniat. Kella seitsmeks olin tagasi hotellis ning juba kell 20:00 magasin,

Kolmas päev.

Magatud sai mõnusalt kella üheksani ning siis kohe merre ujuma. Peale ujumist, dushi ja hommikusööki võtsin ühe Tatiana tuttava taksojuhi, et minna Porlamari Conferry büroosse ja osta homseks laevapilet Porto La Cruzi maismaal (seekord ma ei tahtnud lihtsalt kohale minna ja vaadata mis juhtub). 67bolivari eest oligi mul taskus järgmiseks hommikuks kell 08:00 pilet Porto La Cruzi, kust jätkan bussiga CIudad Bolivari, Lasin taksojuhil end Pampatari visata, et vaadata kohaliku kindlust mereääres. Kindlus oli sarnaselt La Asuncionis olevaga väga heas korras. Kuna hommikul maksin Paulile hotelli eest ära, siis Bolivarid olid mul lõpukorral. Tulutult üritasin Pampataris raha vahetada. 3 Bolivari eest sõitsin liinibussiga Porlamari. Ka seal oli suht võimatu raha vahetada. Otsustasin, et vahen raha tuttavas kohas Playa El Aquas, kuid sinna pääsuks mul taksoraha pold. Viimases hädas vahetasin tänaval raha ja sain tüssata. Õnneks summa oli väikene, kuid petturite käed käisid nii kiirelt, et ei saanud arugi kuidas vahepeal osa rahast haihtus ja mehed olid kadunud. Õnneks sain siiski piisavalt takso jaoks ning sõitsin Playa El Aquasse, kus ilma mingi mureta vahetasin suvalises turismiputkas raha. See oli õppetunniks, et tänaval enam raha ei vahetada isegi siis, kui kurss on hotellides ja turismiputkades pakutust parem ja üritan alati bolivaride reservi hoida. Rahulikult sain politseid kartmata lugeda raha ära enne rahakotti panemist (arvesse peab võtma seda, et mustalturul raha vahetamine ei ole seaduslik). Väike lõunasöök (ma pole siin peale hommiku- ja lõunasöögi tundnud vajadust rohkem keha kinnitada) ja paar õlut ning astusin sisse ühte viinapoodi, et Angel Fallsi reisi jaoks tagavaraks väike rumm võtta kaasa. 0,7L kohalik tumeda rummi eest sooviti 17 bolivari ehk (23eek). Nii isoleeritud kohas nagu Angel Falls (minek sinna väikese Cesna lennukiga) on hea, kuid pisike pudlike tagavaraks. Taksoga jälle turvaliselt oma El Cardoni hotelli, ujuma ning mõne õlle ja Pauliga juttu rääkides sai päev lastud õhtusse.

Võimalik, et enne tagasilendu tulen Margaritale uuesti ning sellisel juhul muidugi siia samasse Los Mangosse!

Hommikul ärkasin kell 05:30, kuna olin leppinud Tatjana sõbra taksojuhiga kokku, et ta võtab mind kell 06:00 peale ning viib saare teise otsa praamile. Tegin veel kiire dushi ja läksin välja, kus Soles juba mind ootas. Teekond sadamasse oli umbes 1h. Paadipeale minek toimus autotekilt ning läksin suvaliste järgi trepist üless. Vaatepilt, mis seal avanes oli kahtlane. Laskusin tagasi autotekile, kus mulle öeldi, et mul on 1 klassi pilet aga olin teise klassi läinud. Paadis on kolm klassi VIP, esimene klass ja teine klass. Autotekilt suunati ilusasti järgmise trepi juurde, kust pääsesin esimesse klassi. Majutasin end laeva katusele pingile ja ootasin väljumist. Väljumine muidugi hilines 40min ning 4h sõidu asemel sõitis pea 5 tundi. Paat ise oli kuskil kuuekümnendatest, kuid suht ok seisus. Firma oli veel paar nädalat tagasi olnud erakätes, enne kui onu Hugo selle "vabastas". Olin laevas ainuke Gringo (valgenahk). Vahepeal vaatasime kuidas linnud sukeldudes meres kala püüdsid.

Porto La Cruzi sadamasse jõudsin umbes kell 13:30 ja sealt võtsin kohe 20bolivari eest takso bussijaama. Bussijaamades siin on tore see, et vennikesed hõikavad kohe kohanimesid ja viivad su just selle firma kassase, kust järgmine buss sinu sihtkohta läheb. Ise nad saavad väikese % piletist ning seda teenust kasutavad kõik - ka kohalikud. Buss Ciudad Bolivari pidi minema kell 14:00 ning pilet maksis 85 bolivari. Reaalsuses lahkus ta aga kell 15:00 ja 4h sõidu asemel võttis ta aega 5h. Bussijaamast ostsin paar pisikest pakki küpsiseid kaasa, kuna söönud pold midagi ja kõht oli tühi. Buss ise ole väga luks - istmed läksid magamisasendisse ning jalgade ruumi oli 2x rohkem kui Taisto bussides. Ainuke jama oli see, et konditsioneer oli maksimumi peal ja isegi pusaga oli jahe - siin riigis pidi olema luksus külmetada.

Ciudad Bolivari jõudes oli kottpime ning Lonely Planeti raamatu järgi lasin taksojuhil viia end Posada Don Carlose hotelli. Hotell oli SUPER!! Vana hoone, mille keskel oli väike siseõueke ja toad avanesid siseõue. Ruumid olid ise täis antiikset mööblit ja wifi oli tasuta. Trip.ee foorumi vahendusel olin ühenduses Heleni, Indreku ja Marekuga, kellel oli sarnane plaan ja samad kuupäev - tundus mõistlik osa reisist nendega läbida. Hotelli toa saamine oli aga paras katsumus. Hotell on Sakslase Martini oma (kelle meie ristisime Günteriks 80date Saksa pornofilmidest), kuid kes ise hotellis polnud. Hotelli oli jäetud valvama 80a hispaania keelt kõnelev papi, kes ei saanud aru, et ma soovin neljale inimesele üheks ööks tuba (Helen, Marek ja Indrek olid päeval jõudnud Caracasi ja oli teel hotelli - plaan oligi, et mina leian majutuse ja saadan SMSiga koha). Peale 20min seletamist sai papi lõpuks mu algelisest hispaania keelest aru ning saime kolmese toa + 1 madratsi 350bolivari eest (umbes 85bolivari tuli näkku).

Selleks ajaks kui teised lõpuks kohale jõudsid oli ka omanik Martin kohal ning uurisin mõne õlle taga Orinoco Delta ja Angel Fallsi trippide hindu. Otsustasime tripid sealt võtta ning need 2 trippi (mõlemad 3 päeva ja 2 ööd) maksid kokku 500USD (210 orinoco ja 290 angel falls). Peale kauba saime tasuta öö samas toas trippide vahel. Enne magamaminekut tegime veel mõned õlled suur (so 0,33L) pudel kohaliku Polar Õlut maksis 8bolivari (11eek). Uni oli hää.

ESIMENE PÄEV

Ärkasime Günteri hotellis kell 06:00, kiire hommikusöök ning kell 07:30 viis Günteri naine meid lennujaama. Lend Ciudad Bolivarist Canaima Laguuni äärde kestis umbes tunnike ning oli väikese Cessna lennukiga (piloot + 5 kohta). Lennukis olime neljakesti ja piloot. Marek istus piloodi kõrval. Vaade mis lennukist avanes oli USKUMATU! Canaimas viidi meid peale väikest ootamist hotelli, kust tunnike hiljem hakkas paadisõit Angel Fallsi juurde asuvasse öökohta. Gruppis oli meil 3 Soome tüdrukut ja 5 Venetsueela noort - kõik olid väga lahedad inimesed! Paadisõidu käigus saime kõik mõnusalt märjaks. Poole tee peal oli lõunapeatus ning söögiks pakuti spagette tuunikala tomati kastmega. Kõht oli nii tühi, et kõik sai söödud.

Angel Fallsi juures olevasse kämpasse jõudsime tiba enne pimedat. Õhtusöögiks oli grillitud kana, riisi ja salatit - päris hea oli. Öö veetsime võrkkiikedes jõe ääres. Õnneks sääski pold.

TEINE PÄEV

Äratus oli kell 05:00 hommikul ja suht kohe oli 1h pikkune matk mäest üless vaateplatformile. Matk oli päris väsitav ning 12 inimese peale oli kaasa antud aint 3 pudelit 1,5L vett. Vaade Angel Fallsile oli MEELETU! Angel Fallsi näol on tegemist maailma kõrgeima kosega (katkematu veelangus on pea 1km kõrge). 1h olime vaateplatvormil ja 1h jalutasime tagasi kämpasse, Seda vaatepilti on sõnadega väga raske kirjeldada.

Peale hommikusööki hakkas 4h sõit tagasi Canaima Laguuni. Laguunis tagasi olles viidi hotelli ja saime neljase toa. Hotell ise oli väga algeline asi. Peale lõunat läksime Salto Sapo koske vaatama. Kose tagant sai läbi kõndida ja see tunne oli tõsiselt meeletu. Vahepeal oli tunne nagu kõnniks veeseinast läbi. Õhtusöök oli väga hea. Lahendasime Mareku ja Indrekuga 1,2L rummi koolaga ära ning kell 22:00 läksime tuttu.

KOLMAS PÄEV

Mingeid külastusi meil viimasel päeval ei olnud ning lend lahkus alles natuke enne kahte päeval. Jalutasime niisama Canaima Laguuni ääres ringi ja olime kohalikus rannakeses. Peale kella ühte viidu meid traktori ja järelkäruga lennujaama ning hakkasime lendu ootama. Lend oli sama piloodi ja sama Cessna lennukiga. Mina istusin seekord piloodi kõrval ja tunne oli vägev. Ainuke asi mis häiris oli see, et maandudes oli kütust jägi 4 gallonit - lennuk tarbis 12-20 gallonit tunnis näidikute järgi. Lennujaamast võtsime takso ja sõitsime Günteri juurde hotelli. Läksime ka Ciudad Bolivari peale jalutama, kuid juba kell 17:00 oli linn jumala tühi inimestest ja suht kõhe oli jalutada. Peale pisikest jalutust ja mõnda õllet läksime hotelli tuttu - palavu väsitab ikka korralikult ära.

ESIMENE PÄEV

Ärkasime kell 06:30 ja kell 07:30 ootas meid oma Land Cruiseriga Sakslana Wolfgang, kes viis meid oma autoga Orinoco Delta äärde paadile. Teekond oli 2,5 tundi pikk ja vahepeal oli kohustuslik õllepeatus. Orinoco äärde jõudes andis Wolfgang meid kohaliku tuurikorraldaja kätesse, kes meid neljakesti paati suunas ja 2h pikk paadisõit algas. Vahepeal ostis ta teekonna pealt ka vajalikud toiduained meile. Ainuke jama oli see, et lubatud inglise keelset giidi polnud kuskil. Giidiks oli meil kolmekümnendates Venetsueela poiss Luiz, kes inglise keelt pea üldse ei rääkinud - samas kõik jutud sai räägitud. Ööbmajaks oli 5 kämpingut jõe ääres, millest 2 anti meie käsutusse. Mina ja Indrek ühes ning Marek Heleniga teises. Kämpingud olid suhteliselt korralikud, kuid kõik puitpinnad oli niiskuse vastu naftaga immutatud - palju odavam kui puidukaitsevahend.

Esimene lõunasöök oli spagetti koos juurviljakastmega - päris hea. Peale seda viidi meid paadimatkale. Matka käigus nägime erinevaid linde, ahve ja madu. Aara papagoide parved lendasid pidevalt üle meist. Paadimatk oli umbes 3 tundi mööga Orinoco jõe delta kanaleid. Enne kämpasse minekut käisime kohalikust putkast läbi, et õlut osta - kämpas ei müüdud midagi. Õhtusöök riis ja Guljašši taoline lihakaste - päris hea.

Magamine kämpas oli julm, kuna moskiitosid olid meeletult - isegi võrk ei aidanud. Und sain öö jooksul ehk 3-4tundi ja sellest suuremosa ajast siis, kui päike tõusis - mingil põhjusel kadusid siis moskiitod ära.

TEINE PÄEV.

Peale hommikusööki oli jälle paadimatk, kus nägime enamvähem samu loomi. Lõunaks saime jälle korralikult kõhud täis ning tegime 30min pika jalgsimatka tšunglis. Kuna just oli vihma tulnud, siis tšungel oli meeletult mudane. Peale tšunglimatka läksime kohalike Warao indiaanide külla. Siin oli ehedalt näha, et õhtud Orinoco Deltas on pimedad ning meelelahutuseks on laste tegemine - lapsi oli tõsiselt meeletult. Ostsime kõik külaelanike käest ühe puidust kujukese 25 bolivari eest. Õlleputkas enam õlut ei olnud ning võtsime õhtuseks meelelahutuseks 0,75 rummi. Jõime vaikselt neljakesti rummi ja mängisime kohalike kaartdega turakat. Mastideks olid siin: Nuiad, mõõgad, kilbib ja karikas - algul oli natuke harjumatu aga pärast oli lõbus ja rumm kadus kiirelt.

KOLMAS PÄEV.

Hommikul peale sööki läksime paadiga Piraajasid püüdma. Keegi peale Heleni ja Luizi ei saanud ühtegi. Indrek mossitas selle üle, et Helen sai aga tema mitte. Peale lõunasööki sõitsime paadiga tagasi sadamasse kus Wolfgang meid ootas. Lasime tal eelmine päev osta ööbussi pileti Porto Ordezist Barinasesse, et sealt edasi minna Meridasse. Pilet maksis 200bolivari ja teekond Porto Ordezi oli 1,5 tundi. Õnneks, et lasime Wolfgangil pileti osta, sest buss oli täielikult täis. Buss lahkus 18:00 asemel kell 19:00 ja Barinasesse pidi sõitma 16 tundi aga sõitis 20 tundi. Paiguti oli tee ikka tõsine pommiauk. Õnneks bussis oli mõnusalt ruumi magamiseks, kuigi päris külm oli ka teksade ja pusaga.

Esimene paev

Buss joudis Porto Ordazist Barinase linna (linna kust on parit ka Hugo Chavez) umbes kell 13:00 ehk mitu tundi peale lubatud aega. Barinasest pidime votma veel uue bussi, et soida sealt Meridasse. Bussiks oli seitsmekumnendatest parit vana Chevy Enclave ning 150km labimiseks kulus yle viie tunni. Tee on lihtsalt nii magine, kuna Merida asub Andide maestikus. Vahepeal oli ka kohustuslik soogipeatus, kus me votsime kolmekesti koik 2 Arepat juustu ja singiga (Helenil oli magisest teest nii paha, et kallistas potti). Arepa on maisist pannkook, mille sisse pannakse head ja paremat ning on lopuks nagu Nehatu burks. Arepa on monusalt taitev ja suhteliselt odav voimalus koht tais saada.

Meridasse joudes votsime takso 20bolivari eest ja soidsime kesklinna Posada Vene-suiza hotelli. Kaks tuba kolmeks ooks oli 360bolivari tuba ehk 120 bolivari oo ehk 60bolivari oo 1 inimene. Hotell ise oli taitsa normaalne. Ohtul ostsime poest moned olled (5bolivari 0,3L pudel Polar Polarcitat) ning Indrek ja Helen omistasid mu lapakat kordamooda. Uni oli paris magus isegi peale nii pikka istumist bussides.

Teine paev

Hommikul votsime soogiks korvalt putkast 1 Arepa, 1 naturaalse mahla ja kohvi. See koik maksis 25bolivari. Jalutasime alla turismiputkadesse, et uurida voimalust midagi homme teha. Oma Los Llanose 4paeva 3 ood reisi sain ma 1500bolivari (peaaegu 200usd) eest (transport + majutus + toit 3x paevas + giid). Peale selle votsime jargmiseks paevaks koik ATV ja Paraglidingu - eestikeelne moiste peaks olema liitvari (900bolivari nagu kokku). Kaisime kohalikus loomaaias Venetsueela loomi vaatamas ning laksime botaanikaaeda seal samas korval. Helen ja Marek jalutasid seal ringi ning meie Indrekuga joime kohvi ja soime varsket ananassi.

Yritasime kaia ka Guinessi Maailmarekordite raamatus olevas jaatisekohvikus, kuid see oli seoses remondiga suletud. Hotellis tagasi olles tegime veel poest moned olled ja peale seda laksime Indreku ja Heleniga Alfredo Baari napsutama. Olime baari ja tanava ainuksed Gringod. Sissepaas baari oli 10bolivari, mille eest sai 0,33L olle ning seest sai 0,25 ollesid osta 3bolivari eest (4-5krooni). Olled ei olnud muidugi vanad head Polarid vaid mingid Reginal Lighted, kui sellise raha eest voib neid juua kah. Baaris oli 90% mehed ning Helenil oli ainukese blondi naisena kova menu :D. Hotelli tagasi joudsime kell 01:00, kuna ei pidanud moistlikuks end idioodiks juua sellises toredas riigis nagu Venetuseela.

Kolmas paev

Kell 08:00 tuldi jargi, et minna ATVdega soitma. Tunnikese soitsime makka ja vihm muutus aina hullemaks ning peale selle oli kogu magi kaetud tugeva uduga. Ytlesime, et meil pole huvi soita udus kui koguaeg vihma sajab. Me ei tulnud ATV reisile selleks, et laste ATVdega soita vaid selleks, et naha vagevaid vaateid ATV seljast. Lopuks peale kahte tundi ootamist viidi meid tagasi (koguaeg yritati muidugi raakida, et ilm laheb paremaks ja vihm loppeb). Kuna me polnud reisi eest veel maksnud, siis ATVga soidu eest meilt raha ei kysitud. Tegime siiski Paraglidingu (liitvarjuga lendamise) ning see oli VAGEV. Meid (meie 4 + Venelane Vladimir) viidi 1h kaugusele mae jalamile, kus meiega liitus 5 giidi kes meiega koos hyppavad. Magi oli 1600m korgune ning 1000meetrit pidime minema autoga yles. Toyota Land Cruiser on ikka TOSINE loom! 11 inimest + varustus ning paiguti oli tous 45kraadi voi rohkem - uskumatu. Hype oli algul paris hirmus. Keegi ei tahtnud eriti joosta lihtsalt mae pealt alla langevarjuga. Mind pandi saatuse tahtel esimeseks ning piloodiks oli mul Luiz, kellel Paraglidingu kogemust 10 aastat. Esimesed sammud olid hirmsad, kui siis tugevad tuuled tombasid langevarju lendu ning ylejaanud 30-40min lendu oli maagiline. Luiz oli aarmiselt hea piloot ning mingeid probleeme meil polnud. Seletas alati mis ja kuidas teha. Firma kes meie paraglidingu orgunnis on Meridas parim firma selleks yldse "ParapenteMERIDA", kelle koik piloodid on kogemustega mehed. Tegime vaikse ohtusoogi ja laksime hotelli olut jooma. Ohtul hakkas vihma sadama ning laksime magama (ma pidin nagunii varakult minema magama, kuna jargmine paev oli varajane aratus, et minna Los Llanosesse).